Klubist

   "Pagana pihta," ütles Robin, "sa oled ürpis ninakas sell; aga siiski olen ma valmis end sinu ees alandama, nagu ma end varem mitte kellegi ees ei ole alandanud. Armas Stutley, lõika nelja sõrme laiune tohuriba ja löö see seal kaheksakümne jardi kaugusel kasvava tamme külge. Noh, mees, kui sa seda märki halli hanesulise noolega puhtalt tabad, siis võid end vibukütiks nimetada."

   "Jumala eest, seda ma ka teen," vastas too. "Anna mulle hea tugev vibu ja üks tubli laiaotsaline nool, ja kui ma mööda lasen, võite mind paljaks koorida ja vibunööridega siniseks nüpeldada."  

   Siis valis ta kõigi vibude hulgast välja Robini vibule sitkuselt järgmise ja hea sirge noole, hästi sulitatud ja sileda, astus paar sammu märgi poole - samal ajal kui mehed murul istudes või külitades teda põnevusega jälgisid - tõmbas vibu palge ja päästis noole, nii et see lendas nagu nööri mööda ning lõhestas märklaua otse keskkohast.

   "Ahaa," hüüatas ta, "paika ära kui mõistad!" Ja isegi vabatmehed plaksutasid nii hea lasu peale käsi.

   "Hüva lask oli see kahtlemata," lausus Robin; "paigata ma seda auku ei saa, vahest ehk ainult suuremaks käristada."

   Ta võttis pihku omaenese tubli vibu, ja seadnud noole hoolikalt nöörile, pani mängu oma suurima osavuse. Silmalt lendas nool, ja nii täpselt, et tabas võõra noolt otse sabasse, lõhestades selle pilbasteks. Nüüd kargasid kõik mehed jalule ja hõiskasid rõõmust, et nende pealik oli lasknud nii hästi.

(Howard Pyle, "Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused")

   Tartu Vibuklubi loodi 2002. aasta sügisel, olles Eestis esimene omataoliste seas, ühendades nüüdseks umbes kuut tosinat laskjat. Meie peamiseks eesmärgiks on vibuspordi arendamine ja tutvustamine ning oma liikmetele vibuspordi harrastamiseks soodsate tingimuste loomine. Alates 2003 aastast kuulume Eesti Maastikuvibu Liitu (EML) ja selle kaudu IFAA-sse (International Field Archery Association ehk Rahvusvaheline Maastikuvibu Assotsiatsioon) koos veel kuue Eestis tegutseva vibuklubiga. Klubi liikmed saavad seega osas võtta nii Eestis kui ka mujal maailmas toimuvatest ametlikest võistlustest. Samuti kuulub MTÜ Tartu Vibuklubi alates  02.12.2006.a. lisaks Maastikuvibu Liidule täieõigusliku liikmena ka Eesti Vibuliitu (EVL). Seega on loodud  võimalus osaleda klubiliikmetel ka  EVL ametlikel võistlustel.
 
   Viimaste aastatega on vibulaskmise harrastus leidnud tee paljude eestlaste südamesse – mõnusas seltskonnas platsil,  metsas või vanades mõisaparkides märklehti tabades veretut jahti pidades või talvisel ajal ka spordisaalis vibu vinnastades on sedasorti tegevus, mis viib eemale argisekeldustest ja annab hea enesetunde ning mõõduka füüsilise väsimuse, eriti kui oled suure osa päevast värskes õhus ringi kõndinud.
 
   Maastikul erinevate võistlusformaatide laskmine erineb olümpiavibu laskmisest eelkõige selle poolest, et  nagu ala nimetuski viitab, toimub see looduses, mitte tingimata tasasel maal platsi peal lastes. Märklehed on samuti teistsugused kui olümpiavibu puhul – kas siis must-valged ringid erineva suurusega või erinevad loomamärgid, alates pisielukatest kuni suurte loomadeni välja. Distantside varieeruvus on mitmekesine ja lasud erineva suuruseda märkide pihta tehakse vahemikus 10- 80 jardi (1 jard – 0.91m).  Samuti on viimastel aastatel järjest enam populaarsust kogumas 3-D bowhuntingu (vibujahi) võistlused, mis peetakse elusuuruses loomakujulisi märke erinevatelt distantsidelt ”küttides”. Kuna laskekohtade kaugused on selles võistlusformaadis märkimata, paneb see vibulaskja oskused hinnata vahemaid ning sooritada tabav lask eriti selgelt proovile.
 
   Öeldakse, et maastikuformaatides vibulaskmine sarnaneb mitmeti golfile – sellel ütlusel on tõetera sees, sest võistlusraja läbimine on mõneti sarnane – tavaliselt on ühes laskmisgrupis koos 4-6 inimest, kes lasevad üksteise järel või paarikaupa nooled märklauda, siis minnakse koos ja märgitakse üles saadud punktid ning siis kõnnitakse edasi järgmisesse märki, rada koosneb tavaliselt 28-st erineva kaugusega märgist, vahel läbitakse ka üks 14 märgiga ring 2 korda.
 
   Vibulaskmine on paljuski vaimset vastupidavust nõudev spordiala, loomulikult on vaja veidi jõudu, et vibu vinnastada ja samuti on oluline osa laskmistehnikal, kuid enesekindluse leidmine on pool võitu – kui laskjal on teadmine, et ta on võimeline noole märki saatma, ükskõik siis kas 10 või ka 40 jardi pealt (1 jard – 0.91m), siis üldiselt see ka nii läheb.
 
    Võimalused ka teiste maade parimatega võistlemiseks on olemas, sest rahvusvaheline võistluskalender on tihe . Kuigi eestlased on maastikuvibu laskmisega tõsisemalt tegelenud vaid mõned aastad, on meie laskjad ka tippvõistlustel ennast väga heast küljest näidanud. Rahvusvahelise alaliidu IFAA üheks oluliseks põhimõtteks on, et võistlustel peab saama osaleda iga soovija, hoolimata sellest, kas ta on vibulaskmisega tegelenud kümme päeva või kümme aastat.
 
   Lisaks traditsioonilistele sihikuta pikavibulaskjatele on meiega liitunud ka olümpia- ja plokkvibulaskjaid, kuid huvi ja varustuse olemasolu korral on teretulnud ka mistahes muud tüüpi vibude pooldajad. Ametlikke vibuklasse, mida IFAA rahvusvahelistel võistlustel aktsepteerib, on 11; nii leiab iga huviline enesele meelepärase laskevahendi. Kõik soovijad on oodatud vibulaskmist proovima - võtke julgelt meiega ühendust - vibulaskmine on ala, millega ei ole kunagi liiga hilja alustada, ala harrastajaid on lastest kuni veteranideni!